Minu poeg….

ta armastab sind. Omal moel. Endale teada oleval viisil. Ainult et…… Ta ei oska seda välja näidata. Veel vähem öelda. Ehk seepärast, et tema enda sees on segadus. Pillapallapillerkaar. Ta ei saa aru, mis toimub. See on nii võõras… Sammas nii oma. Sina oled talle nii oma ja sammas nii hirmutavalt võõras. Täiesti midagi uut. Ootamatult. Ehk ei tea isegi, mida soovib. Ta mõtleb. Sulle. Sagedamini kui tahab või endale tunnistab. Ütleb ta seda? Kui ültse. Ei looda. Ei aima. Aga ta vahel ta püüab…. Nii palju kui oskab. Julgeb. Sa oled tema südames. Tema tegudes. Raadiost kõlavas laulus…… Kuid mida see annab? Sulle. Tema mõtted ja tunded ja hoolivus. Mis kinnitaks neid harva öeldud sõnu. Mida sina teed? Sul pole midagi teha. Jooksed järgi? Palud? Anud? Ei. Ootad. Lõputult. 

Kõike ei sa enda sees hoida. Vähemalt mitte siis, kui soovid kedagi oma ellu. Enda lähedale. Kui soovid midagi muuta…… Elu peale koma …….